Perepuu – tark valik väikeaeda

Harri Poom, Saare-Tõrvaaugu aiand

• Mitte mood, vaid nutikas võimalus.
• Mitu sorti puule?
• Lõikamata puu kaotab sorte.
• Sageli veel vastupidavamgi.

Moekaubaks saanud mitme sordiga viljapuud on väikeaias otstarbekad. Kõigi lemmiksordid ühele puule siiski kokku ei sobi.

Perepuud ehk mitmesordilised viljapuud on usinalt populaarsust kogunud ja vaat et lausa moekaubaks saanud. Kui varem jäi ostja puukooli kataloogis perepuude pakkumist silmates teinekord nõutukski, teadmata, millega tegu, siis mullu ja tunamullu ma sellist asja peaaegu ei kohanud.

Ühesordilised ploomi-, pirni- ja maguskirsipuud jäävad sobiva tolmeldaja puudumisel saagita ka rikkaliku õitsemise korral. Perepuudes annavad aga erinevad sordid üksteisele tolmu ning see probleem langeb ära.

Erinevalt varasemast ajast oli aga möödunud aastal selliseidki kliente, kellele polnud üldse oluline, mis sordid puus kasvavad. Aga kui mõni suisa sellise jutuga tuli, et tahab endale viis perepuud – vahet pole, milliste sortidega, kuid perepuud peavad olema!!! –, siis kippus vägisi pähe mõte, et see klient on küll juba moe ohver.

tagasi

Mitte mood, vaid nutikas võimalus.

Mitut sorti kandvad viljapuud pole siiski lihtsalt mood, mille abil “salakavalad” istikumüüjad lihtsameelseid aiapidajaid haneks tõmbavad. Perepuud aitavad väikeaiapidajal lahendada päris mitu probleemi:

Aed on väike, aga sorte tahaks palju proovida; igal juhul rohkem, kui puid aeda kasvama mahub.

Peres sööb üks vaid ‘Valget klaarõuna’ ega võta ‘Martsipani’ suu sissegi, ent teisega on risti vastupidi, kolmanda lemmik on hoopis ‘Suislepp’. Samas kolm puutäit üsna lühikese tarbimisajaga suveõunu on ühe pere tarvis liig mis liig.

Rohkem kui üht pirni- või maguskirsipuud aias pidada ei taha, ent enamik nende sorte nõuab teisest sordist tolmuandjat.

Parimad tolmuandjad ploomisordid pole teps mitte need kõige paremad lauaploomid, kuid kesisevõitu viljadega ploomipuud istutada ei taha.

Aias on viletsapoolsed kasvutingimused, nii et õrnemad sordid ei edene või surevad hoopis ära. Perepuusse poogituna on need õrnukesed aga märksa vastupidavamad.

tagasi

Mitu sorti puule?

Sobiv sortide arv ühel perepuu normaalvanusega (2–3-aastase kultuurosaga) istikul on 2–4, mitte enam.

Keskmise- ja tugevakasvulistel alustel puude jaoks on mõistlik hulk 3–4 sorti. Ent enam kui kahesordilistel kääbuspuudel erilist mõtet pole: nende võra maht on väike ning saak puu kohta samuti. Samas võtavad nad aias nii vähe ruumi, et kolm kääbuspuud mahuvad lahedalt samale pinnale, mille hõivaks üks tugevakasvuline puu.

Vanematel, 4–5-aastase kultuurosaga perepuuistikutel saaks sorte muidugi rohkem olla, ent neid pakutakse müügiks vähe, kui üldse. Samas saab aias kasvavale puule sorte aasta-aastalt lisada, nii et tegelikult pole ka mitmekümne sordiga puu mingi ilmaime.

Enim annab perepuus saaki latva poogitud sort, sest just selle arvel kasvatab puu kõrgust. Aias juba aastaid kasvanud perepuu ladvasort võib saaki anda rohkemgi kui kõik ülejäänud, mis külgokstele poogitud, kokku. Ent see sõltub ka puu kasvutugevusest ja lõikamisviisist.

Kahesordiliste puude saamiseks poogitaksegi reeglina ümber latv, külgoksad jäävad pookimata. Kui aga juurdepoogitud sort on suhteliselt väheväärtusliku viljaga ning mõeldud vaid põhisordile tolmuandjaks, on mõistlikum piirduda ühe külgoksa ümberpookimisega.

tagasi

Lõikamata puu kaotab sorte.

Kuigi perepuude lõikamine ei erine põhimõtteliselt milleski tavaliste ühesordiliste puude lõikamisest, kaasneb lõikamata jätmisega siiski üks oluline erinevus: lõikamata perepuu kaotab aastatega üsna tõenäoliselt ühe või rohkemgi sortidest.

Põhjus on selles, et kõik sordid pole ühe kasvutugevuse ja -laadiga ning tegelikult ei arene isegi ühe sordi kõik oksad ühtviisi. Nii jääb lõikamata puul osa oksi aastatega kasvus teistele paratamatult alla ja võib seetõttu surra. Perepuus tähendab aga ühe alumise oksa kuivamine reeglina ka ühest sordist ilma jäämist. Seetõttu pole mõtet soetada perepuid neil, kes juba ette teavad, et nad niikuinii neid lõikama ei hakka.

tagasi

Sageli veel vastupidavamgi.

Tihti kaheldakse selles, kas perepuud ikka on sama vastupidavad kui tavalised viljapuud. Enamasti on küll ja sageli veel vastupidavamadki – selle arvel, et reeglina valitakse perepuule toesemoodustajaks keskmisest tugevam sort ning õrnematega poogitakse ümber latv ja külgoksad.

Selline perepuu tervikuna on enam-vähem sama vastupidav kui toesemoodustaja, sest kõige õrnemad on viljapuudel just tüvi, eriti lumepiiril, ning külgokste väljumiskohad, kus koor teinekord pitsuma kipub ning kergemini kahjustub.

Seega on näiteks ‘Antonovkale’ kui toesemoodustajale poogitud ‘Liivi kuldreneti’, ‘Sügisdessertõuna’ ja ‘Krügeri tuviõunaga’ perepuu peaaegu sama vastupidav kui ‘Antonovka’ (üks vastupidavaimaid sorte üldse), kuigi kõik kolm juurdepoogitut on üsna hellakesed.

Nii peavadki õrnad sordid perepuusse poogituna vastu ka neis tingimusis, kus nad iseseisva puuna kergesti hukkuksid. Vastupidine seos kehtib muidugi samuti: ‘Liivi kuldreneti’ otsa poogitud ‘Antonovka’ ei paneks põrmugi paremini vastu kui kuldrenett ise. Ainult et viimast pole toesemoodustajaks vähimatki põhjust valida.